Peamine eesmärk
Uue lastekaitseseaduse peamiseks eesmärgiks on lapse õiguste ja heaolu igakülgne tagamine olenemata sellest, millises perekonnas või asendushoolduse vormis lapse kasvab. Seadus sätestab selged lapse õiguse ja heaolu tagamise põhimõtted ning valdkondadeülesed lastekaitsemeetmed.
Seaduse subjektiks on laps
Uue lastekaitseseaduse subjektiks (õiguste kandjaks) on laps. Selleks kehtestatakse seaduses neli peamist ÜRO lapse õiguste konventsioonis nimetatud lapse
õigust: õigus elule, ellujäämisele ja arengule; õigus võrdsele kohtlemisele; lapse huvide esikohale seadmine ning õigus iseseisvaks seisukohavõtuks ja
vaadete väljendamiseks.
Samuti sisustatakse lapse heaolu mõiste luues sellega selge arusaam lapse arenguvajadustest.
Uue lastekaitseseaduse kehtima hakkamisel tuleb Kõigi last mõjutavate otsuste tegemisel lähtuda lapse huvidest. Lapse huvide väljaselgitamiseks tuleb
kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe
asjaoluna huvide väljaselgitamisel
Perekonna ja lapsevanema olulisus
Lastekaitseseaduses on jätkuvalt lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond ja lapsevanemal või last kasvatav isikul on esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamisel. Riik, kohalikud omavalitsused ja teised juriidilised isikud peavad neid selles toetama.
Ennetus ja koostöö
Ennetamine on igas eluvaldkonnas kordades mõistlikum kui tagajärgedega tegelemine ning hoiab kokku nii inimressurssi kui ka raha. Laste ja perede puhul on
kõige olulisem siiski ütelda, et ennetamine aitab ära hoida mitmeid lastele kahjulikke tagajärgi: psüühika- ja käitumishäired, väärkohtlemine,
terviseprobleemid.
Uus lastekaitseseadus paneb kõigile asutustele ja isikutele, kes lastega kokku puutuvad, ennetustöö kohustuse. See tähendab last ohustavate olukordade
varast märkamist ja neile kiiret reageerimist ning last ja pere toetavate tegevuste pakkumist.
Teine oluline märksõna on koostöö laste kaitsmisel. Uue lastekaitseseaduse järgi peavad riik ja kohalikud omavalitsused lapse õiguste ja heaolu tagamiseks
tegema omavahel valdkondadeüleselt koostööd kõigi lastele suunatud meetmete planeerimisel, rahastamisel ja rakendamisel.
Keelatakse lapse väärkohtlemine, sh sätestatakse selgesõnaliselt lapse kehaline karistamine
Kahjuks esineb Eestis lubamatult palju laste väärkohtlemise juhtumeid, samuti puudub kehtivas õiguses selge lapse kehalise karistamise keeld. Uue lastekaisteseadusega sätestatakse, et lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud.
Abivajav laps vajab tulemuslikku tuge
Abivajav laps vajab kõigi poolt märkamist ja toetamist. Selleks kehtestatakse seaduses jätkuvalt igaühe kohustus teavitava abivajavast lapsest. Lapse tulemuslikuks toetamiseks peab lapse abivajadus olema võimalikult põhjalikult olema hinnatud. Selleks nähakse seaduses ette, et lastekaitsetöötaja peab lapse abivajaduse hindamisse vajaduse korral lapse kaasama asjaomase spetsialisti. Lapsele ja pere abi osutamisel peab toetavat meedet kohaldama viisil, mis parandab lapse ja last kasvatava isiku vahelisi suhteid. Lubamatu on abi andmisel lapse abivajadust suurendada ja/või lapse heaolu kahjustada.
Laste perekonnast eraldamine peab vähenema
Lastekaitseseaduse jõustumisel perekonna ja eraelu kaitse suureneb, mitte ei kahane. Eelnõu paneb riigile ja kohalikule omavalitsusele ka kohustuse toetada
lapsi kasvatavaid isikuid ja lapsevanemaid.
Regulatsiooni lapse perekonnast eraldamiseks annab 2010. aasta juulist kehtima hakanud perekonnaseadus. Juba kehtiva õiguskorra ja ka lastekaitseseaduse
eelnõu kohaselt saab last perekonnast eraldada ainult juhul, kui lapse elu või tervis on hädaohus ning vanem on selle põhjustanud ja keeldub lapsele abi
osutamast.
Uus lastekaitseseadus hakkab lapse ja vanema vahelist õigussuhet senisest enam kaitsma, tagades, et laps ei tohi olla perekonnast eraldatud ilma
kohtuotsuseta kauem kui 72 tundi. Lastekaitseseadus kohustab kohalikku omavalitsust või Sotsiaalkindlustusametit lapse perest eraldamisel 72 tunni jooksul
kohtusse pöörduma vältimaks olukorda, kus faktiliselt laps on perekonnast eraldatud, kuid vanema õigused on täielikult alles. Nii õiguskorrast kui pereelu
puutumatusest tulenevalt ei tohi olla lubatud olukorrad, kus lapse perest eraldamisel ei ole õiguslikku alust.
Statistika näitab, et laste perekonnast eraldamist juhtub Eestis üha harvemini. Eelmisel aastal eraldati peredest 465 last, see on 200 last vähem võrreldes
2009. aastaga (perest eraldatud laste arv oli siis 664).
Selged ülesanded lastekaitse korraldamisel ja lastekaitsetöö kvaliteedi tõstmine
Uue lastekaitseseadus sätestab lastekaitse korralduse ja annab selle osapooltele selged ülesanded. Ühe olulise muudatusena luuakse kohaliku tasandi
tegevuse kvaliteedi toetamiseks riiklik lastekaitseüksus. Riik hakkab nõustama kohalikke omavalitsusi keerulisemate lastekaitse juhtumite lahendamisel, kus
omavalitsusel endal teadmisi või kogemusi napib.
Samuti hakkab riik sihipäraselt toetama lastekaitsetöötajate teadmisete ja oskuste tõstmist. Nimelt kohustatakse Sotsiaalministeeriumi korraldama
lastekaitsetöötajatele regulaarset täienduskooltust ning Sotsiaalkindlustusamet saab ülesandeks pakkuda kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatele
supervisiooni (seaduses töönõustamine).
Selleks, et abivajavate laste ja nende peredega töötaksid oma ala spetsialistid, kehtestatakse lastekaitseseaduse eelnõuga lastekaitsetööd tegevatele
ametnikele kindlad nõudmised: inimesel peab olema kõrgharidus ja erialane ettevalmistus ning samuti peab neil kahe aasta jooksul pärast ametisse asumist
olema omandatud sotsiaaltöötaja kutse spetsialiseerumisega lastekaitsele. Kindlasti vähendab see ebaprofessionaalsete otsuste osakaalu ning suurendab
objektiivsete ja teadmispõhiste otsuste hulka lastekaitsejuhtumites.